Miks tippjuhid ja kogenud ettevõtjad, kes on saavutanud palju, leiavad end tööturul justkui “mahakantuna”, kui nad soovivad teha karjääris sammu tagasi või muutust?
Tundub, et see on üks neist “elevandid toas” teemadest, millest me küll sosinal räägime, aga avalikult väldime. Olen märganud, et tihti värbab C-tasandi juht C-tasandi juhti, B-tasandi juht B-tasandi juhti jne. See on turvaline, mugav, aga kas ka innovaatiline?
Miks me ei ole avatumad värbamisele, mis ületab tavapäraseid hierarhiaid? Miks me ei julge palgata endi “alast väljas” tippspetsialiste, mentoreid või kogemustega juhte, kes soovivad teha karjääris uue suuna?
Mõelge hetkeks:
- Uued perspektiivid: Kas ei võiks just sellised “väljastpoolt tulijad” tuua ettevõttesse värskeid ideid ja vaatenurki, mis avavad uusi kasvuvõimalusi?
- Mentorlus ja areng: Kas ei võiks nende kogemus ja teadmised olla hindamatuks ressursiks noorematele töötajatele ja ettevõtte arengule?
- Peidetud potentsiaal: Miks me ei võta aega, et uurida, mis on tegelikult nende kogenud inimeste motivatsioon madalamale positsioonile kandideerimisel? Kas see on soov leida tasakaal, uus väljakutse või midagi hoopis muud?
Aeg on murda need mõttemustrid! Aeg on olla avatud ja julge värbamisel. Aeg on näha inimestes potentsiaali, mitte ainult nende praegust positsiooni.
